Digiõppevara projekt

Lugemispäevik 1. 

Õpiobjektid ja repositooriumid.

·         Kirjutan enda kokkuvõtte artiklist „Use of Repositories of Digital Educational Resources .“ Virginia Rodés-Paragarino, Adriana Gewerc-Barujel, and Martín Llamas-Nistal.

·         Huvi pärast tutvusin põgusalt veel ka artikliga „Chapter 3. Open Educational Resources in Estonia.“ Hans Põldoja ja Mart Laanpere.

Wikipedia sõnul on repositoorium elektrooniliste õppematerjalide ja õpiobjektide varamu, kus säilitatakse sinna üles laaditud materjale. [1]

Viimasel kümnendil on digitaalsete haridusressursside repositooriumid  saavutanud märkimisväärse arengu. Oma mitmekesisise taseme tõttu on nad saanud üheks osaks hariduse ümberkujundamise protsessist, eesmärgiks parandada õpetamise ja õppimise tingimusi.  Artiklis „Use of Repositories of Digital Educational Resources“ esitatakse ülevaade digitaalsete hariduslike repostitooriumite hetkeseisust maailmas ja nende kasutamisest aastatel 2000-2014. Uuriti erinevaid artikleid digiõppevara varamutest.

Kuigi on tehtud ulatuslikke uuringuid selle kohta, kui palju ja kui sageli repositooriume kasutatakse ei ole piisavalt keskendutud teguritele, mis mõjutavad kasutajate otsuseid. Täiendav ülevaade kasutajate ja repositooriumide vahelisest suhtest võimaldaks parandada kasutatavust.  Hariduslike repositooriumide kasutatavuse parandamiseks, on eriti oluline õppida tundma õpetajatepoolset kasutatavuse mõõtmeid, kuna nad on olulised sidusrühmad digitaalsete hariduslike haridusallikate loomisel, kasutamisel, taaskasutamisel ja kohandamisel.

Metoodika

Antud uurimuses viidi läbi segameetodite ülevaate, ühendades esimeses etapis narratiivse modaalsuse ja süstemaatilise modaalsuse teises etapis. Viimane oli konfiguratiivset tüüpi, integreerides formaalseid ja mitteformaalseid menetlusi.

Narratiivne ülevaade

Selles etapis keskenduti kõige tuntumatele varasemate tööde analüüsile antud teemal. Esile võib tuua Ochoa uuringu, mille üks peamisi järeldusi on see, mida Ochoa nimetab "osalemise ebavõrdsuseks". milles ta tuvastas kasutajate poolt tehtud erinevaid panuseid,  sõltuvalt repositooriumi tüübist.

Õpiobjektide repositooriumides (LORP) ja õpiobjektide referatooriumides (LORF) pärineb enamik publikatsioonidest väga vähestelt isikutelt ning kasutajate seotuse aeg on lühike. Samas avatud õppevara (OCW) ja õpihalduse (Learning Management) süsteemides (LMS) annavad oma panuse keskmiselt kõik kasutajad ning kasutajate osalusaeg on pikem.

Ochoa uuring pakub ka teavet repositooriumide kasutamise kohta kasutajate poolt ja selle kohta, kui kauaks nad jäävad sellega seotuks. Üks olulisemaid argumente, mis puudutab haridustehnoloogiate arendamist seoses repositooriumidega, põhineb potentsiaalsest taaskasutamisest tuleneval kasul. Selline digitaalse ökosüsteemi kontseptsioon (Open Educational Resources, OER) ,kus õppematerjali jagatakse ning seejärel taaskasutatakse ja parandatakse, hõlmab ainult 20% kogumis. Õpetajad ei ole seda päris omaks võtnud. Haridusressursside enda „elutsükkel“ ja arendusprotsessid sõltuvad väga paljudest ühiskondlikest mõjuteguritest. Nii poliitika kujundajatest, taristust, standarditest kuni arusaamade ja õpetajate palkadeni.

See kui palju repositooreume kasutatakse sõltub suuresti digitaalsetes ressurssides sisalduvatest metaandmete hulgast. Pedagoogilised metaandmed on selgelt nõrgad ning vajavad nende hankimise meetodite väljatöötamist. 

Süstemaatiline ülevaade

Teises etapis keskenduti uuringute tuvastamisele, milles analüüsiti eelkõige kasutajate suhtlemist digitaalsete haridusalaste repositooriumidega.

Kasutati erinevaid elektroonilisi andmebaase (ERIC, WOS - Web of Science, Google Scholar jns). Muud allikad hõlmasid otseseid konsultatsioone ajakirjadega kes olid antud teemavaldkonnaga seotud.

Otsingukirjelduste määratlemiseks on kasutatud kolme nime: „õpiobjektid” (LOs), „hariduslikud ressursid” (ER) ja „avatud õpperessursid” (OER). Samuti valiti deskriptoriks termin "hoidla". Seda terminit kasutatakse mitmesuguste digitaalsete objektide salvestussüsteemide kirjeldamiseks. Siia alla saab määratleda ka hariduslikke multimeediumihoidlaid ja digitaalsete õpikute hoidlaid (ka digitaalsed raamatukogud). Andmebaaside otsingutulemused näitasid mitmekesiseid aspekte haridusvaramute kohta. Lõpuks tuvastati kaks peamist kategooriat digitaalsete ressursside kasutuselevõtu hariduse kohta hariduses.

a)       Uuringud avatud haridusressursside kasutuselevõtu kohta

Avatud õpperessursside kasutuselevõtu uuringute eesmärk oli mõõta loomingut ja õpperessursside kasutamist akadeemilise personali poolt ning tuvastada tegurid mis võimaldaks mõlemat suurendada. Uuringud avatud õpikute kasutuse kohta annavad huvitavaid tulemusi ja illustreerivad, kuidas ülikoolide õppejõud lähenevad haridusressurssidele: nad otsivad valikute mitmekesisust, nad on äärmiselt hõivatud, iseseisvad mõtlejad, nad on info ülekülluse all ja nad püüdlevad selles õpilaste edu poole.

b)      Digitaalsete hoidlate kasutuselevõtu uuringud.

Ennekõike toetavad need õpetajate pedagoogilist tööd. Kohalike hoidlate rakendamine suurendab õpperessursside kasutamist ja taaskasutust. Uuriti ka millised on haldustöötajate ja direktorite kogemused ja ootused repositooriumide kasutamisele õppimises ja õppetöös. Leiud näitavad, mida võiks pidada "ideaalseks hoidlaks panustajate vaatenurgast".

Järeldused

Uurimused täheldasid sisulise kirjanduse olemasolu, mille eesmärk on kasutusmõõdikute ja -mustrite tuvastamiseks kvantitatiivsel metodoloogilised lähenemisel. Need uuringud on üldiselt nõus vähese kasutuse ja taaskasutamise mustrite kohta. Kogutud uurimused arusaamade, hoiakute ja praktikate kohta kirjanduses pakuvad huvitavat ülevaadet kuidas haridusvaramute kasutajate seas nende vajaduste ja kogemustega paremini kursis olla. Tähelepanuväärne on ka veendumus, et õpetajad on iseseisvad otsustajad ja kõrgkoolide vajadused on erinevad. [2]

 

Artiklis „Avatud haridusressursid Eestis“ uurivad Hans Põldoja ja Mart Laanpere Eesti õpiobjektide hoidlaid (LOR).

Tõdetakse, et peamine üldhariduse õpiobektide hoidla on hektkel  e-koolikott, mis hõlmab paljusid erinevaid õppeülesandeid ja on kooskõlas Creativ Commonsi litsentsidega (üle 18700 õppevara).

Teine suurim avatud õppevahendite hoidla on  Hariduse Sihtasutus (HITSA)  hoidla, mis sisaldab enam kui 4600 kutse- ja kõrghariduse avatud õppevara. [3]

Oma igapäevases töös olen kasutanud:

·         EIS-i (eksamite infosüsteem, mida haldab Sihtasutus Innove). Olen kasutanud seal õpilastega avatud ülesandeid, kuid kuid praeguseks on EIS peamiselt veebipõhiste testide läbiviimise koht.[3]

·         Väga huvitatavaid leide olen saanud teiste õpetajate blogidest: Weebly, Blogger, Wordpress. Millegipärast on õpetajal lihtsam panna enda materjalid üles enda keskkonda, kui kuhugile suuremasse repositooriumisse.  Seal kaasneb aineekspertide järelvalve, mis iseenesest on vajalik.

Olen ise postitanud e-koolikotti enda materjale, mõned töölehed laeti kiirelt üles, kuid mõnede kohta tuli teave täiendavate paranduste kohta (lauseehitus, töökorralduse täpsem sõnastus jne). Tegin soovitud muudatused ja laadisin uuesti üles. Nüüd ilmnes probleem, et neid ei olnud näha. Kui kirjutasin keskkonna haldajale, siis selgus, et tuleb vanad enne ära kustutada ja siis uuesti täiendatud tööd üles laadida. Ajalise ressursi tõttu loobusin kogu protsessist.

·         Google Sites´ga puutusin kokku, kui koostasin vanemõpetaja kutse saamiseks e-portfooliumi.

·         Olen ka ise blogi pidanud- klassiblogi, kuhu postitasin info klassi tegemistest, pilte jm.

·         Digitaalsete töölehtede poolest on minu lemmik TeacherMade ja Liveworksheets.

·         Learning apps ja muud interaktiivsee tahvlile mõeldud teemat kinnistavad õppemängud.

·         Avatud õpikud – Opiq,  digiõpikud informaatikas.

Olen väga rahul Eestis viimalse ajal kõrgkoolide poolt pakutavate veebipõhiste kursustega, mida märgivad ära ka M. Laapere ja H. Põldoja oma artiklis „ Avatud haridusressursid Eestis.“  [3]  

·         Olen kasutanud tööalase arengu eesmärgil veebipõhiseid kursusi, mida pakuvad TalTech ja Haridus ja Noorteamet (HARNO). Nendel kursustel jälgitakse isejuhtiva õppimise põhimõtteid, andes õppijale rohkem kontrolli ja vastutust. [3]

·         Moodle

Nõustun täielikult artikli „Use of Repositories of Digital Educational. Resources: State-of-the-Art Review“ uuringute tulemusena selgunud tõega, et enamus õpetajaid on valmis enda ressursse jagama kolleegidega, keda nad tunnevad. Kuigi enamus õpetajaid kasutab internetist pärits materjale, siis jagab neid edasi vähe. [2]

Kokkuvõtte tegemiseks kasutatud artiklid:

[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Repositoorium

[2] Artikkel „Use of Repositories of Digital Educational. Resources: State-of-the-Art Review“  Virginia Rodés-Paragarino, Adriana Gewerc-Barujel, and Martín Llamas-Nistal, Senior Member, IEEE.

[3] Artikkel. Chapter 3“ Open Educational Resources in Estonia.“Hans Põldoja and Mart Laanpere.